Õhtu ootab oma aega.
Siis, kui valgeks läheb kuu.
Mina liigun oma rada.
Seltsiks ainult tuul ja puu.
Sügis sosistab mul kõrva.
Lehed langevad kui kuld.
Terada on pime kõrval. Keegi ei saa süüdata tuld.
Kuldne sügis, karge looja. Eesti maa on jäänud unne.
Tuulehoog siin laulab valjusti.